Mõtted peast ära....

Hmmm.. väike vahepala siis, siia päevade loetelusse ka.
Istun oma Helsingi korteri rõdul ja kell hakkab näitama südaööd, tänav kattub ilusast suurest lumevaibast ja ainuke heli on mu maja kõrval odavast baarist kostuvad joogised hääled, kuidagi tundub just see hetk nii omapärane ja minu jaoks näiteks võimatu ettekujutada, et pool aastat tagasi oleks keegi mulle öelnud, et ma elan nüüd teises riigis
Vaatasin just filmi „A good year“ ja see pani mind mõtlema, headel filmidel, raamatutel ja näidenditel on siuke omadus.

Igatahes hakkasin mõtlema, et kes ma siis olen? Siin oldud aja jooksul, millest enamus töövälist aega, olen üksi. Mul on olnud väga hea võimalus ennast tundma õppida, lihtsalt mõelda oma mõtteid ja kuulata oma sisemist häält. Tuleb välja, et ma kardan, päriselt ka enamus ajast olen ma hirmunud. Igasugused tühised igapäeva asjad, nagu ametnikega suhtlemine ja võõrastes kohtades seiklemine, sellised teiste jaoks iseenesestmõistetava asjad hirmutavad mind. Samas just need omadused, mida ma endas leidnud olen ja pean nõrkusteks, need tegelikult on kujundanud mind kui isikut, kui inimest ja imelikul kombel teinud minust just sellise nagu ma hetkel olen.
Mõtlesin tagasi ajale, kui ma käisin viimast aastat Reaalis, ma ei ole kohe üldse see inimene kes ma olin siis. Tänu sellele, et mul olid GAGis sõbrad, nagu Volmer ja Hendrik, nad andsid mulle jõudu olla vabam, öelda seda mis pähe tuleb ja aru saada, et sellest pole midagi hullu kui vahel käituda lapsena…just see on omadus, mis paljudel inimestel on kadunud, nad peavad seda nõrkuseks, aga tegelt ta ju ei ole seda?
Sõjavägi ja 2 aastat Pärnus ja nüüd see aeg Soomes. Lisaks veel kõik see aeg, mis ma olen veetnud oma parimate sõpradega, nagu Mihkel, Kaspar, Hanna, Ott, Mapi jne., see kõik annab mulle midagi, mida ma ei suuda veel kirjeldada, kuid ma tean, et sellel kõigel on tähendus.

Viimasel ajal on mu hing taas muutnud rahutuks, ta tahab kuskile minna, näha uusi maailmu ja täita ennast uute kogemustega, ta tahab sooje suveõhtuid ja vaadet mida tekitab loojuv päike. Tunnet, et iga nurga taga peidab ennast seiklus ja piisab ainult sellest, kui sa oled avatud.
Ootan juba suve, kui ainuke heli mu kõrvus on vihisev tuul, ainuke tunne on kerge värin, mida tekitab mu all teed neelav motikas ja mu pilk haarab kohti, mida ma pole enne näinud, ning kus ma pole enne olnud…..kui, siis ainult oma südames….

Siuke tunne, nagu poole aasta pärast leiaks ma ennast jälle täiesti uues ja ettekujutamatus olukorras ja mulle meeldib see tunne